Tallina Linnamuur (таллинская городская стена)

Nõukogude Eesti pealinna rohkete arhitektuurimälestiste h u l gas on keskaegsetel linnakindlustustel oma eriline koht ja tähtsus. Piirates suures osas veel tänapäevalgi Tallinna iidset tsentrit, annavad need vanalinnale selle unikaalse arhitektuurimiljöö ja erakordse linnaehitusliku terviklikkuse, mida me kaasaja elurütmi lülitunud ajalooliste linnade hulgas veel vaid haruharva leiame. Kuid Tallinna säilinud keskaegsete linnakindlustuste olemus ei peitu ainuüksi selles. Lisaks tihedaile seostele linna kui terviku tekke, kasvu ja lõpliku väljakujunemise keerulise protsessiga on neil eriline väärtus kui haruldastel ehitus- ja sõjakunstiajaloo mälestistel. Sellistena on nad unikaalsed nii NSV Liidus kui ka Põhja-Euroopas. Sisuliselt jagunevad Tallinna keskaegsed linnakindlustused kaheks eri aegadel tekkinud kindlustusvööndiks, mille iseloom, samuti tekke- ja arenguseosed linnaga üksteisest suuresti erinesid. Neist hilisem, XVII ja XVIII sajandil rajatud muldkindlustusvöönd on nüüd selleks maaliliseks ringhaljasalaks, mis eraldab vanalinna kahte omapärast hoonestusrühma — all- ehk pärislinna ja Toompea linnust — linna uuematest rajoonidest. Siit on hästi jälgitav ka all-linn ja selle vanem kaitsevöönd — feodaalse killustumise perioodil XIII—XVI sajandil tekkinud linnamüür, mille ehituslooline kujunemine ongi meie kirjutise peateemaks. Tallinna linnamüüri ehitusajalugu on seni ilmunud kirjanduses võrdlemisi vähest käsitlemist leidnud. Et see on toimunud pea5 miselt arhiiviürikute alusel, on ehitusarheoloogiline osa selles eriti napp, juhuslik. Selle poolest erineb käesolev kirjutis eelmistest tunduvalt. Siin on asetatud pearõhk linnamüüri faktilist arengut valgustavaile andmeile, mille kohta uuemad väliuurimised on andnud rohkesti materjali. Kõige selle esiletoomine ei ole antud teose raames küll võimalik. See nõuaks palju rohkem ruumi, sest Tallinna linnamüüri areng oli tegelikult t u n duvalt komplitseeritum, kui seda seni on arvatud. Tunduvalt ulatuslikumaks on osutunud ka fragmentide või isegi tervete lõikude hulk, mis on tänaseni säilinud Tallinna linnamüüri kõikidest, isegi XIII sajandist pärinevatest kaitseehitistest. Taolistele järeldustele on viinud viimasel aastakümnel linnam ü ü r i korrastamiseks tehtud tööd, millest siin samuti juttu tuleb. Nende konserveerimis-restaureerimistööde põhjendamiseks tehtud uurimistest, millest käesoleva kirjutise autor on osa võtnud tihedas loomingulises koostöös kunstiteadlase Villem Raamiga, on pärit ka põhiline osa kogu esitatavast uuemast andmestikust. Tallinna linnamüüri ehitusajaloo selgitamine ei ole aga veel kaugeltki lõppjärku jõudnud. Palju on veel uurida, paljud ehitusarheoloogilised andmed ei sobi veel kokku ajaloolise andmestikuga, nagu ei ole välja k u j u n e n u d ka kindlaid seisukohti Tallinna linnamüüri arenguajaloolistest seostest Euroopa keskaegsete linnakindlustuste arhitektuuriga. Nende, kuid ka paljudes Tallinna vanalinna vanema arengu üldistes sõlmküsimustes veel lõplikult lahendamata probleemide tõttu saab käesolev kirjutis olla vaid esialgseks ehituslooliseks ülevaateks Tallinna linnamüürist, selle tekkest, põhilistest arenguetappidest ja nende etappide kaitseehitiste arhitektuurist. Tallinna linnamüüri vanimad säilinud lõigud kuuluvad XIII sajandisse. K u j u n e n u d lõplikult välja järgnenud kolme sajandi jooksul, oli Tallinna linnamüür üheks oma aja suuremaks ja 6 tugevamaks kaitsesüsteemiks kogu Põhja-Euroopas. Ringmüüri lõplikuks pikkuseks oli k u j u n e n u d 2,35 km. Selle frondis oli 35 kaitsetorni. Neist 8 olid väravaehitised: 2 vaheväravat ühenduse pidamiseks ülikute asulaga Toompeal ja 6 välisväravat rin